teisipäev, 26. märts 2024

ÕIENDUS - Asko Lõhmus

 


Eesti looduseuurijad on läbi aegade panustanud meie tulevikku rohkem kui keegi teine!

Foto: Neeme Sihv.

 Vaja on ära klaarida üks ajakirjanduse kaudu levitatav vale, mis täna jälle ilmutas end Maalehes, kus see on seatud võrdlusse teadustöödega:https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120279807/teadus-kuivendamine-suurendas-metsa-susiniku-tagavara
Palun aidake seda teha!

Nimelt omistatakse Märgade metsade tegevuskava töörühmale, kuhu kuulusin ka mina ja Raul Rosenvald, teatud inimeste, eriti Mart Eriku ja Mari Kartau poolt järjekindlalt plaani 13 000 hektarit Eesti metsi "uputada". Mõni väide on päris jõhker, nt võib leida 30.11.2023 Metsanduse avalikust FB grupist sellise, millele muidugi järgneb kodanike raevunud pahameel:

Mart Erik:
Asko Lõhmuse grupeering plaanib sama moodi uputada üle 200 tuhande (!) hektari riigi maad. Erasektori maid oli vist 6000 hektarit.

Muidugi aiman, mis eesmärgil endast lugupidavad inimesed sellist jampsi ajavad ja levitavad, aga imelik on, et mitte ükski vastutav isik ei ole sellele reageerinud. Vastutavad on selle kava eest aga Keskkonnaamet ning seal olevate arvude eest Kliimaministeerium. Selgitan täpsemalt:

1) "Märgade metsade tegevuskava" eelnõusse on kirjutatud sisse 13 000 ha märgade metsaelupaigatüüpide taastamise vajadus, mis lähtub Eesti riigi eesmärgist Loodusdirektiivi täitmiseks saada need elupaigatüübid heasse looduskaitselisse seisundisse. See eesmärk tuleneb seega Kliimaministeeriumi arvestustest, mitte teadustöödest;

2) nagu kavas konkreetselt kirjas, hõlmab 13 000 ha eesmärk omakorda nii passiivseid (loodus jäetakse lihtsalt rahule) kui ka aktiivseid taastamismeetmeid, millest viimane on meie oludes seotud kraavide sulgemisega. "Passiivse taastamise" sõna on eksitav keeleline monstrum ja mina eelistan väljendit "jäetakse taastuma", aga konkreetselt Keskkonnaamet on järjekindlalt seda väljendit kasutanud (ilmselt tuleb mingist EL õigusaktist). Seega ülalnimetatud inimesed on kas teadlikult või kogemata jätnud taastamise jaotamise kaheks märkamata/märkimata;

3) aktiivse taastamisena märgib kava 3500 ha märgade metsade taastamistöid, mida aga ei planeeri see kava ega ole ka selle raames teadlaste poolt kuidagi arvutatud. Tegemist on eesmärgiga, mille Kliimaministeerium kirjutas 2020. aastal alanud LIFE-IP projekti. Mina ei tea, kuidas see arv saadi, kuid ma pakun, et selles on olnud mingi KliM ja RMK poolne arvestus reaalsete kaitsealade baasil;

4) minu teadusrühma panus on seisnenud selles, et meie ülesandeks tehti see 3500 ha Eestimaa peale ära paigutada. Seda me tegime koostöös Tallinna ülikooli rühmaga ning muuseas läbisime väga keerulise väitlusprotsessi, mille mitmes aspektis me oleme jätkuvalt (aga sõbralikult) eri meelt. Minu seisukoht oli ja on, et aktiivsed taastamised tuleb suunata sinna, kus nad a) ei tekita olemasolevatele loodusväärtustele kahju, b) aitavad reaalselt ületada mingi taastumiskünnise, mis koosluses oma arengu tõttu on kadunud, ja c) saavutavad selle uue seisundi kõige suurema tõenäosusega. Aga ma olen kogenud selles protsessis teistsuguseid seisukohti ja teistsuguseid (sh võimupositsioonilt tehtud) otsuseid, millega olen pidanud lihtsalt leppima;

5) ainus meie rühma algatus oli 2013. aastal Soomaale rajatud katsesüsteem just nende samade dilemmade uurimiseks, mille juures RMK abi oli hindamatu. Just tänu sellele süsteemile saame me ka Eestis märgade metsaelupaikade taastamisest märksa paremini aru. Muuhulgas oleme sel teemal ka üksjagu publitseerinud, üldhuvitavad asjad võiksid olla nt https://doi.org/10.1016/j.jenvman.2019.109439, https://doi.org/10.1016/j.ecoleng.2023.106968, https://doi.org/10.1016/j.limno.2023.126141, https://doi.org/10.1016/j.jenvman.2023.118879. Asjatu on muidugi arvata, et politiseerunud Eesti ajakirjandus seda viitsiks kajastada, aga olgu siia ikkagi kirja pandud.

Kokkuvõttes palun "metsade uputamisest" kirjutajatel peegeldada eeltoodud eesmärke ja asjaosalisi edaspidi adekvaatselt. Teie praegune tegevus kvalifitseerub ässitustööks.

Lugupidamisega,

Asko Lõhmus

---
Asko Lõhmus 
Professor 
Tartu Ülikool * University of Tartu


teisipäev, 19. märts 2024

Nääts, poorik, vammik jt: kes nad on? - Neeme Sihv


 Sven Pruuli foto ja temapoolsed selgitused on alati väga mitmekülgsed. Üksiti leiab veel rohkem tema tabamusi lehelt Estonian Mushroom Mania. Aga sellel siin on veel üks spetsiifiline väärtus - tõestus määramise raskusest nii et vägagi sobiv on millegi sellisega alustada.
Ceriporiopsis pseudogilvescens (Pink Porecrust, roosa sarvpoorik)
Vale-kahvatukollaseks muutuv vahapoori-sarnane (lad/kr k-st)
17.03.2024, Haavametsa

Indrek Sell pakkuski, et tegu võib olla hoopiski suure tardpoorikuga (Aporpium macroporum). Ja nii sobib see määramise keerulisus suurepäraselt loo alustuseks. Sven Pruul võttis seenest proovid ning küllap geenuuring toob selgust, Irja Saar jpt tegelevadki sekveneerimise ehk järjestusanalüüsiga.

Tagasi  pealkirja juurde.

Lühike vastus on: puuseened. Pikem vastus oleks ikka väga-väga pikk ning väikese "lõigukese" sellest tooks välja, piltidena ja selgitavate tekstidena autorite poolt. Eelkõige teeks seda kogu selle põneva seenemaailma pärast, aga üksiti ka nende suure vaevanägemise tunnustuseks, kes erinevates kohtades püüavad tutvustada meile kõigile  väikese Eesti liigirikkust nin looduse mitmekesisust. Oluline siinjuures ju seegi, et metsaärimehed armastavad eriliselt ühte väljendit: "puit ilmaasjata mädaneb metsas". Ilmaasjata ei juhtu siin ilmas mitte midagi ja kui te kelle iganes jutus sellise väljendi leiate, võite olla kindlad, et tegu on inimestega, kes loodust ei adu ning on pigem selle (ja meie) vaenlased!

Allar Antson, Urmas Kaja, Anneli Kask, Veiko Kastanje, Reet Pehka,  Tõnu Ploompuu, Sven Pruul  on osa neist, kes seenegrupis väga aktiivselt panustavad, aga kahjuks kõiki nimesid ei jõuakski siin üles täheldada. Samamoodi saab sügavat tänu väljendada ju igale pildistajale/postitajale, sest panus on antud ja jäädvustatud!

Puuseente liigirikkus on isegi meil Eestis väga suur, rääkimata kogu maailmast ning teisalt, nende määramine ei ole sugugi lihtne. Ja kuigi mükoloogid on ühte meelt, et piltide põhjal jääbki sageli täpsem määrang tegemata, siis ometi väärivad head pildid selle maailma peensustesse süvenemist. Teadmistel on ju tohutu jõud ja iga põnevate loodushuvidega inimene on meie kõigi tuleviku jaoks oluline.

Kindlasti on puuseentel, nii nagu on positiivseid ja negatiivsemaid omadusi, ka ilu erinevas "astmes" Ilu on üldse vaataja silmades, öeldakse, kuid küllap valdav enamus inimesi nõustub järgmise seene puhul nõustuma minu arvamusega tõelisest iludusest. Mida veel kindlasti peab mainima, siis just puuseente hulgas on palju neid, mis näitavad ära mingi metsaosa tähtsuse looduse mitmekesisuse koha pealt, nii ongi osa liike selgelt põlismetsa indikaatorliikideks.


Rhodotus palmatus (Wrinkled peach mushroom, roosa võrkheinik)
Peopesa-roos (lad/vana-kr k-st)
18.09.2023, Puurmani

Foto ja tekst: Sven Pruul.


Volt-tardnahkis, Phlebia centrifuga ja roosa oksanahkis, Corticium roseum,
01.03.2024, Lahemaa.
Kasvavad haava lamatüvel.

Foto ja tekst: Urmas Kaja.


Roosa kirmik (Peniophora incarnata) 27-12-2022 Harjumaa

Foto ja tekst: Reet Pehka.




Puuseente puhul on muidugi loomulik seegi, et ühel ja samal tüvel võib olla mitmeid liike. Hea leid, mille pildistas Anneli Kask.

10.10.23 Neeruti, Lääne-Viru maakond.

Allar Antsoni määrang:
Roosa pess ja kuusekorgik. Kasvavad tihti samadel, looduslikult surnud kuuskede tüvedel üheskoos. Lisaks võivad sellistel tüvedel kampa lüüa veel volt-tardnahkis ja ookernahkis.



Uurides ja puurides tundub suurepooreline korgik (Antrodia mellita). 9.03.2024, Kassivere, haaval. Moodustavat ebakübaraid ja on mesimagusa lõhnaga. Punase nimestiku staatus väljasuremisohus ja Runnel ja Lõhmus andnuksid talle juba 2017 I kaitsekategooria.

Foto ja tekst: Sven Pruul.

Poorikust on juba juttu olnud põgusalt, aga küllap jõuame teistenigi, sest puuseente "valik" on nii lai, et neid kõiki nimetusi ei saakski pealkirja panna. Seenegrupi Eestimaa Seened oluline pluss on parimate asjatundjate kaasalöömine. Allar Antson (ja mitmed teisedki) täiendavad oma fotosid põhjaliku tekstiga ning see näitab, kui keeruline seeneriik on. Sama keeruline on määramine nagu juba mainitud ja sageli aitab vaid mikroskoop. Muide, värskes Eesti Looduses on väga tore artikkel Mükoloogiaühingu ajaloost.


Kiulisservaline nääts Junghuhnia fimbriatella on terves maailmas üsna väheste esinemisteadetega puuseen (Eesti PR ohualdis liik), kes kasvab kõduneval lehtpuupuidul ning on kirjanduse järgi tihti seotud haabadel kasvavate jänesvaabiku viljakehadega — nii ka selle leiu puhul.
Üks mükoloogialaagri retkel kohatuid seeni Nigula looduskaitsealal 16.09.2023. Määrang siiski täna mikroskoobis eoste mõõtmete abil, kuigi oletus tekkis juba metsas. Taolisi ripsmelise servaga puu/torikseeni on mitmeid liike, kes pole enamjaolt palja silmaga kindlalt eristatavad.

Foto ja tekst: Allar Antson.

Muidugi on näätsaliike rohkem. Nääts (Junghuhnia) on klassi Agaricomucetes kuuluv kandseente perekond.

Pruun nääts, (Junghuhnia collabens),
04.10.2023, Lahemaa,
Kasvab kuuse lamatüvel.


Junghuhnia collabens, 12.04.2021, Lahemaa. Kuuse lamatüvel.

Fotod ja tekst: Urmas Kaja.


Pruun nääts (Junghuhnia collabens), kõdunenud kuuse lamatüvel põlismetsas, Sirtsi LKA, Ida-Viru, 10.04.2023.
Vääriselupaiga tunnusliik, keda võib ära tunda selle järgi, et pooripind muutub kriimustuskohtadest tellispunaseks.

Foto ja tekst: Allar Antson.

Öeldakse sageli, et ei hõbedat ega kulda leidu meie maal. Siiski on see sügavalt ekslik, kulda ja küllap ka hõbedat leidub looduses üsna sageli. Ehk lausa kamakatena?


Tõenäoliselt kuldvammik (Pseudomerulius aureus). Kasvab Tartumaal Pala kandis. Männi lamatüvel, pehastab puidu pruuniks. Mõnusalt kurruline tegelane. 07.09.21

Foto ja tekst: Mart Paadik.

Muidugi tuntakse metsas lonkijate poolt üksjagu puuseeni ja seega ei saa ma kõrvale jätta neid, kelle nimi kõlab ehk tuttavamalt. Pässiku ehk seekord siiski jätan kõrvale, see-eest on aga mitmeid nimesid, mis paljudele tuttavad ja Eestis lausa ehk sajandeid, olgu tegu siis taelikute või millegi muuga.


Helepruun taelik, Phellinus/Fuscoporia viticola, oma ainukeses teadaolevas kasvukohas Eestis. Põline kuusik (pilt kasvukohast kommentaarides), Soonurme, Ida-Viru, 10.04.2023.

See liik arvati vahepeal olevat Eestist välja surnud, kuid taasavastati siin vääriselupaikade kaardistamise käigus. Huvitav on, et ta kasvab sageli peenevõitu ja mitte väga kõdunenud kuusetüvedel — seda substraati leidub küllaga mitmel pool. Naaberriikide kogemused aga näitavad, et liigil on väga kehv võime naasta kasvukohtadesse, kust ta on mingil hetkel kõdupuidu saadavuse katkemise tõttu hävinud (eoste levikukaugus on ilmselt väike). Loogiline, et ta on säilinud just siin ajalooliste põlismetsalaamade piirkonnas, kus metsakate on järjepidev olnud.

Foto ja tekst: Allar Antson.


Roostepruun taelik, Phellinus ferruginosus
Pildiotsingut kasutades meenutab tumepruuni taelikut ( Phellinidium ferrugineofuscum). On nii?
13.02.20 Saku.

Foto ja tekst: Ülle Raag.

Muidugi on harvemini esinevate seente leidmisel oluline ka piirkond, Järvselja oma kaitsealaga on kindlasti üks sellistest.


Laiapoorne sarvpoorik(?). Järvselja, 3.03.2024, haaval, vb õrna õunalõhnaga.

Foto ja tekst: Sven Pruul.



Isegi mul on õnnestunud mõned korrad põgusalt Järvseljale sattuda ja kindlasti tahaks seal pikemaltki viibida. Harulduste leidmisel pole mina eriti osav, kuid lihtsamaid ehk tavalisemaid seeni leian siiski. Juba ilu ise on see, mis mindki paneb tabamusi püüdma.
18. 10. 23.




Paar huvitavat leidu Porunist Ida-Virumaalt septembris 2023. Nüüd kinnitatud ka TÜ poolt. Esimesena rohekas kaviinia (Kavinia alboviridis), teisena õrn narmnahkis (Dentipellis fragilis) ja lisaks koige huvitavam Antrodiella pallasii. Seda peaks esinema ainult Joensuu põhja poolel Soomes? Ilmselt teine leid Eestist? Pilt tehtut kuuse lamatüve või juure alt, kus valgust vaga vähe ja seetõttu tehtud lisavalgusega.

Fotod ja tekst: Timo Nuoranen.

Allar Antson: Toredad leiud! Aga kas 1. ja 2. piltidel on ikka erinevad seened, või kogemata kaks pilti kaviiniast?

Antrodiella pallasii on põnev ja võiks olla põhja-, aga ka idapoolne liik. Nii Soome kui ka Eesti puhul on märgatav tendents kõige haruldasemate põlismetsaliikide koondumisele idapiiri lähedale. Soomes puuduvad taolised liigid reeglina idapiiril Ilomantsist lõuna pool, mitte tingimata selle tõttu, et nad oleksid põhjapoolse levikuga, vaid pigem sellepärast, et Kagu-Soomest on põlismetsad täiesti hävitatud. Liigid saavad kahtlemata nii Eestis kui Soomes täiendust idapiiri tagusest geenimaterjalist, kus metsalaamad on seni säilinud suuremate ja ühtlastena, nii lausaline lageraiemajandus pole päris igasse kolkasse veel jõudnud - venelastel territooriumi ju piisab. Ehk siis A. pallasii taolised liigid sealt Ida-Eestissegi levivad, aga Etelä-Karjala/Kymenlaakso piirkonnas neil pole ju mitte kuhugi levida. Eesti poolel on neid liike vastu võtmas Poruni, Alutaguse, Padakõrve, Järvselja jt. metsad.


Punane komuseen (Nectria cinnabarina).Tähelepanuväärne, et sügisel on koos nii stroomad (paar heleroosat), millel arenevad lülieosed kui ka sulgeoslad (=periteetsiumid; tume-lillaroosad kobarad, arenevad kotteosed). Tavaliselt on sügisel vaid stroomad ja sulgeoslad arenevad kevadel känguvate stroomade juures. Tavaline surnud lehtpuuokstel (toomingas, sõstar, pihlakas, kask jne).

Läänemaa, Laheva. Toominga surnud oks.
15.11.2015.

Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.

Tõnu Ploompuu on Läänemaa mees ning kuigi ta loomulikult otsib ja leiab paljutki üle Eestimaa, siis vist enim pilte temalt on ikkagi Läänemaalt. Küllap tunneb ja teab teda seal iga seen!




Käisime eile Boris Meldre ning puuseeneuurija Kadri Runneliga inventeerimas Tilleoru matkaraja äärset seenestikku Põlvamaal. Söödavatest seentest pandi kirja mage pilvik, ametüstpilvik, kasepilvik, pruun sametpuravik ja punajalg-sametpuravik, must riisikas, väävelriisikas. Kuid meie põhiline huvi oli siin õigustatult puuseentel. Nimelt oli see koht senini mükoloogiliselt uurimata ning vaatepilt oli puuseenetundja jaoks midagi üsna erakordset: kõik alltoodud liigid esinevad ühel alal üheskoos ning on pigem raske leida lamatüvesid, millel ühtegi neist ei kasvaks. Nii kõrgete loodusväärtustega metsa annab otsida: tänapäeval neid sisuliselt ei olegi, paar kõige ürgsemat põlismetsaeraldist Muraka raba ääres ning Järvseljal välja arvata. Sellise metsa teeb eriliseks pikk ökoloogiline järjepidevus, ehk siis on korraga olemas igas erinevas vanuses elusaid ja surnud puid ning erinevates kõdunemisfaasides lamapuitu - metsa looduslik struktuur.
  1. Liibuv roostetorik (Pycnoporellus alboluteus). Eestist esmakordselt 2010. aastal leitud, äärmiselt ohustatud liik. Väga efektne ja silmatorkav liik, kuigi kasvab enamasti tüvede allkülgedel peidus.
  2. Poropoorik (Amylocystis lapponica), äärmiselt ohustatud I kaitsekategooria liik. Asustustihedus kaitsealal oli ääretult kõrge, kui üldiselt esinevad taolised liigid parimalgi juhul vaid üksikutel tüvedel.
  3. Laanekorgik (Antrodia piceata), ohustatud jämedate kuusetüvede liik, samuti kõige kõrgema asustustihedusega, mida olen enda silmadega näinud peale Heinassaare põlismetsakvartali Muraka LKA-l.
  4. Roosa pess (Fomitopsis rosea), vääriselupaikade indikaatorliik, asustab Tilleorus pea iga kuusetüve massiliselt. Kui “tavalisemates” metsades on need kännupessi söötmeks, on roosa pess tema koha siin pea täielikult hõivanud. Vaid üksikutes kõige esinduslikumates põlismetsades võib sellise olukorra tunnistajaks saada.
  5. Taiga-peenpoorik (Skeletocutis odora), ohualdis III kaitsekategooria liik. Tugeva, juba meetri kauguselt tuntava, iiveldama ajava hapu lõhnaga.
  6. Ametüstpilvik (Russula azurea), pole küll põlismetsaliik, kuid olen seda liiki alati leidnud just vanadest kuusikutest. On äratuntav, kui järgmiste tundemärkide kombinatsioon täitub: ”härmatanud” pinnaga kübar, mis võib olla sinakas, violetjas või mistahes vahepealset tooni; valged eoslehekesed; valge jalg; mahe maitse ja mittemidagiütlev lõhn.
  7. ”Eba” haisev pilvik (Russula subfoetens). Isegi nii labast seent nagu haisvat pilvikut uurides võib täita olulise lünga meie seenestiku uurituses. Haisvale pilvikule lähedane liik R. subfoetens on väliselt eristamatu, kuid tilgutasin viljakehale KOH (kaaliumhüdroksiidi) lahust, mille toimel muutub see liik koheselt kollaseks. ”Päris” haisev pilvik püsib keemia mõjul muutumatut värvi (hõlpsam on metsas KOH pudelikest kaasas kanda ja kohapeal haisvad pilvikud ära testida selle asemel, et kõik vastutulevad haisvad pilvikud koju tassida). R. subfoetens’it on Eestist kogunud vaid korra 2015. aastal naabermaakonnast (Valga) nüüd juba meie seast lahkunud teenekas Soome pilvikuekspert Juhani Ruotsalainen, kes jõudis kirjeldada teadusele suure hulga uusi pilvikuliike.

Fotod ja tekst: Allar Antson.

Nagu tekstist aimu saab, võib mükoloogide üks päev tuua palju leide, piltidest lisasin siia aga just liibuva roostetoriku ja poropooriku. Muidugi on ka torikseente liikide arv Eestis üsnagi suur. Mitmeid muid seeni leidub aga isegi linnades ja mõni neist torkab eriliselt silma oma värvi tõttu, seega on need üsna paljude jaoks tuttavad.


See värv hullutab silmi! Ja need sametised kurrud!
Vääveltorik (Laetiporus sulphureus) 09.2020 Tallinn

Foto ja tekst: Ülle Raag.

Tõsi ta on! Tegu siis tegelikult söögiseenega (noorelt söödav, ehk et mitte sööja ei pea olema noor, seen ikka). Värv on aga sageli lausa ligitõmbav ja kaugelt ju nähtav, küllap see ka üks põhjus, miks tema pilte sageli postitatakse. Aga kahtlemata kogu vorm ja olemus on veelgi lisapõhjuseks.

Mõnevõrra sarnane on aga Põhjanarmik (Climacodon septentrionalis), kuid enamasti on tegu selgelt kahvatumate värvitoonidega.


Liina Lepner:
31.07.23
Tartumaa, Elva, Peedu.
Eelmisel korral lähenesin redeliga, sel korral tegin pildi maast.


Kõigi nende huvitavate nimedega ei saagi olema otsa ega äärt. Tagel üks neist



Laiksaare lammimets.
15. 09. 23
Libliktagel.

Teine pilt pole mul väga õnnestunud, aga siiski näitamaks, kuidas pea terve lamatüvi oli seentega kaetud, on see pilt siiski asjakohane.



Tali on vist saabunud. Kõik kohad värskeid jääpurikaid täis. Nagu Valaste joal.
Korallnarmik. Harv seen, eelkõige surnud kase ja haava-papli tüvedel. Välimus nii selge, et tema tunneb ära esimesest pilgust. Pidavat olema söödav.
Teine pilt tervikuna sellest rusikasuurusest viljakehast (võib ka palju suurem olla) ja lõhkisest murdunud jämedast kase tüvest selle seenega.
Kõrvemaa. Ambla khk. Änni.
25.09.2021

Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.




On ju silmale kena vaadata? Pildid ja tekst Anneli Kask:
Mis seen kasvab aias kuivanud õunapuu tüvel?
24.03.24 Lahemaa


Mida teevad puudel kasvavad seened? Kasulikud või kahjulikud? Tegelikult nii vast polegi õige küsida, tegu on loomuliku osaga loodusest. Kuigi jalakasurma vm vaevalt et keegi väga oma kodukanti sooviks.

Maksak
Tammedel elav puidulagundaja seen. Siiski mitte väga eluohtlik, palju tagasihoidlikum kui sarnase elpaigaga väävlik. Enamasti tüve alusel, kõrgemal harva. Ja pole just igapäevane seen tammedel.
Maitsel pole viga. Ühest suuremast nooremast viljakehast võib juba seeneroa saada (lisatud pildil on väike ja väga noor). Vajab korraliku küpsetamist.
Läänemaa Laheva
02.09.2018

Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.


Muidugi tunnevad haruldasemate ehk vähemlevinud seeneliikide vastu huvi ka mükoloogid. Mõned aastad tagasi postitas TÜ Botaanika Osakond:

Märka haruldast puuseent sõstrapõõsas!

Vanade sõstra- ja tikripõõsaste alusel kasvab vahel kaneelpruuni viljakehaga seen: see on puidulagundaja sõstrataelik (Phylloporia ribis, vt pilti). Kuna lähema kuu jooksul on inimestel sõstrapõõsaste juures keskmisest rohkem askeldamist, kutsume üles seda seent märkama – ja selle esinemistest teatama.
Oleme Tartu Ülikoolis kokku kogunud spetsialistid, et sel sügisel (tegu oli siis aastaga 2017 - autori märkus) läbi viia Eesti torikseente ohustatuse hindamine. Sõstrataeliku taoliste inimakaaslejate „käekäigu“ hindamiseks aga andmeid napib. Sõstramajanduse vähenemise tõttu võivad sõstrataelikul olla käes vaesed ajad. Selleks, et aidata hinnata tegelikku olukorda ootame andmeid tema esinemise kohta aadressil kadri.runnel@ut.ee. Meil võiks sisaldada leiukohta- ja kuupäeva, (võimalusel) koordinaate ja fotot ning leidja kontaktandmeid.
Lisainfo:
Kadri Runnel, nooremteadur
Tartu Ülikool, Looduskaitsebioloogia töörühm
Telefon: 55981306
e-posti aadress: kadri.runnel@ut.ee

Grupis Eestimaa Seened on ka haruldaste/kaitsealuste seente album, aga see pole kaugeltki täiuslik. Ja nagu spetsialistid öelnud ning eespoolgi täheldatud, pole sageli isegi võimalik pildi järgi liiki määrata. Aga siiski tasub kaeda, sest huvi võib see tekitada igas seenepildistajas ja loodushuvilises ning iial ei tea, ehk viib selline teguviis aina rohkem avastusteni, mis  mükoloogidele ikkagi huvi pakub!
Selle pärast ei maksa muretseda, et ei tea kas tegu puuseenega või hoopis kännuseenega või pole näha üldse ei puud ega kändu. Kui ikka silma torkab, tasub ikka pilti teha, positiivne emotsioon ju tagatud? Muidugi tasub alati ka alaküljest pilti teha.
Näiteks liivapuidikust (Coltricia perennis)


Katrin Kuresalu:
Täna metsas jalutades sattusin sellise tegelasega kokku , sõbranna ütles et pidi mingi seen olema aga polnud päris kindel. Millega tegu? 17. 03. 2023.

Juurepruunikuga (Phaeolus schweinitzii) sattusin mina kokku Olustvere pargis LUS-i suvepäevade ajal juunis 2016, kaks pilti lisan siia:




Vast parema ja iseloomustava pildi teinud aga Urmas Kaja: 28.09.2020, Lahemaa. Kasvab metsas männi juurel.

See on siis väike ülevaade põnevast seenemaailmast, mis seotud puudega. Ning ei tasu uskuda neid, kes kõik puud maha raiuks ja maha müüks, sest vanad metsad ei ole ainult "pahatahtlik puidu mädandamine", nagu meile püütakse väita nendesamade müüjate poolt! Kel aga soovi rohkem teada saada, vaadake seenegruppi ja leiate sealt infot, millega tutvumiseks ei jätku vist nädalastki!



laupäev, 24. veebruar 2024

KUIDAS JOONISTADA VABA RIIKI - Andres Laisk

 



Autori foto.

KUIDAS JOONISTADA VABA RIIKI - Andres Laisk

Kuidas joonistada vaba riiki, tõmmata jooni ja maalida värve
Hingates kopsud vaba õhku täis, triiki
ja siis ühe tõmbega lõuendi servast teise kui peegeldus järvel
Vältides paatost kuid siiski puutudes taevalaotust.
Hommikul praetud muna, lumehang ukse ees
rööbastel tramm puupüsti täis inimesi seal sees
Vaade aknast mööduval maasturil rõõmustab mõttega
Et tema peab, aga sina ei pea istuma ummikus
ühte moodi ringi tõtleme trügime siiski kõik
Kuni istume koos oma elude ummikus. Tumm vaikus
Tema peab aga sina ei pea. Mõtlema kütuse hinnast ja automaksust
Sina oled vaba siin rööbastel seinte ja inimeste vahel.
Kuniks avanevad valele poole need uksed
ja sa ei tea enam mida teha. Sest kunagi pole nii olnud.
Äkki on vabadus otsas. Lähed vooluga kaasa, sest nemad ju teavad
Aga mis siis kui keegi ei tea, kõik ainult lähevad
Ummisjalu ummiku suunas. Kuni sein on ees. Ilmatu lai. Kõrge ka.
Kas kedagi saab üldse usaldada, või tuleb kõiges kahelda
Misasja nad ikkagi ehitavad sinna plangu taha
Kahtlemata keegi kuskil saab rohkem, teeb ainul vahel ta
Ka mina olen naabrist parem, ma lihtsalt ei taha
Lõpus on lõpp-peatus, maha lähevad kõik, maha kedagi ei jäeta
Käsikäes silmapiiri poole nagu balti ketis, valgustamas sisemine elekter
Oleme vabaduse ees alasti, ainult kummikud kaitsmas maandumist
Taevasinine meri ja meresinine taevas kohtuvad kustumatu väega
Silme ees plahvatab lipuvärvide spekter.
Korraks on kõik mustvalge. Ainult vabadus saabki olla.
Tema peab aga sina ei pea. Selles siis ongi elu mõte.


kolmapäev, 17. jaanuar 2024

HUVITAVAID LUGUSID SUHTLUSMEEDIA FOTODE TAUSTAL - Neeme Sihv

 


HUVITAVAID LUGUSID SUHTLUSMEEDIA FOTODE TAUSTAL - Neeme Sihv

Facebook on suhtluskanal ja seal näeb sageli ka midagi huvitavat, vahvat ja põnevat. Näiteks on üks tänuväärt grupp Eesti Vanad Fotod, ning selles leiduvast võiks kirjutama jäädagi. Postitajate lahkel loal püüan järjest midagi lisades luua siin omakorda postituse, mis kindlasti laiemale vaatajaskonnalegi huvi pakub.


Ülaloleva pildi postitas Anneli Aasmäe-Pender ja lisas:

Minu lemmikfoto lapsepõlvest saadik. Paksul papil. Värvi lisasin mingi äpiga. Fotol on vanavanaisa ja vanavanaema Jaan ja Melanie Kütt. Nende lapsed Helmi (minu vanaema, istub isa põlvel, sündinud 1909), Ida (keskel, sündinud 1907), Hugo (ema põlvel, sündinud 1911). Noorim poeg Voldemar on veel sündimata. Tavalised maainimesed (tollal elasid Salla vallas), kes tegid rasket tööd. Vanaema Helmi sõnul väga head vanemad, kes oma lapsi väga hoidsid.

Juba see on vahva lugemine ja kindlalt osa meie ehk laiemalt eestluse ajaloost. Veel vahvam on kui järgneb veidi ehk üllatavaid kommentaaregi. Nii kirjutas pildi all Peter Kuus:

Huvitav kokkusattumus. See sündimata poeg Voldemar tutvus minu vanaemaga 1947 ning nad abiellusid 1983. Volli ütles siis: "36 aastat ajasin sind taga ning lõpuks sain kätte." See on killuke meie suguvõsa loost.


Marika Palu-Üpraus:
Ma isegi mäletan, kui nad abiellusid.
St sündmust ise ei mäleta, aga seda juttu ümber selle ja pärast oli mammal-vanaisal üks pilt selle kohta.
pulmapilt, öeldi.

Seda abiellumist ei mäletagi keegi, sest noorpaar tegi seda kahekesi eksprompt. Vanaema jättis koju umbes sellise kirja, et "Läksin mehele. Kui aega saate, tulge õhtul suvilast läbi." See oli pulmakutse.



Järgmine lugu jutustab elust ja surmast. Kuigi autor, Suivy Mets on oma ladusa jutu lõpetamas lausega elust, siis nii väga saab ju öelda ka, et "Selline on ka surm...."

Ühe talu lugu.
Vahel mõtlen , kas 20 aastat on inimese elus pikk aeg ...?
Esimene foto on võetud Saaremaal Valjala vallas Sakla külas Laasu talu õuel .Uksele on kirjutatud aasta arv 1937.Vanaonu Juhan Maripuu pere matab oma vanimat perepoega Voldemar Maripuud (19 aastane), surma põhjus tuberkuloos. Kolm aastat hiljem 1940 matab ta veel kaks last , fotol oleva Endli (20) ja tütre Elfriide (17),samuti surma põhjus tuberkuloos .Lastest jääb elama vaid kõige noorem Kallus - pildil 8 aastane.
Teine foto on tehtud 1947 sama talu hoovil kui loodi Eesti esimene kolhoos Saklas - Viktor Kingissepa nimeline. Juhan küll tehti kulakuks , kuid oma vara vabatahtlikult ära andnud ja tunnistajate abil tõestades , et ei kasutanud võõrast tööjõudu , mõisteti õigeks. Pildil valges särgis õlut kannu valamas.
Kolmas foto on tehtud aastal 1957 sama talu õuel. Selleks ajaks ei ole ka enam Juhanit ja tallu on jäänud ainult naised - Juhani abikaasa . eakas ämm (93), naise õde ja naise vennatütar. Vanaema käis koos minuga mandrilt suveti sünnitalus abiks , mina pildil kuue aastane.
Arvan , et 20 aastat on inimese elus pikk aeg , kui sinna mahub nii palju kurbust ja valu ....Minu mälestustes jääb igavene austus neile.
Aga see on elu...


Järgmise foto postitas Liia Vilepaju ja sellestki koorub lahti hoopis rohkemat. Ning muidugi pole lugu ainult majast.


Harjumaa. Koitjärve Laane talu enne söda.

Uku Praks, kohalik ajaloohuviline on teinud palju tänuväärset (eelmine lugu meie netileheski oli temalt) ja nii on ta lisanud selle pildi juurde mitu omalt poolt.


Teisest küljest ja pisut kaugemalt.
Per. Auriku kogust.


Laane vanaperenaise Madlene Ploompuu (s. Lindvest) 90. sünnipäeva tähistamine Laanel 1933. aastal.


Peremees Jakob Ploompuu.


Peremehe ärasaatmine Laanelt Kuusalu kalmistule novembris 1948.
Per. Auriku kogust.




Laane talu uus elumaja XX saj. algusaastatel. Gustav Oskari koloreeritud fotopostkaart. Fotograaf Gustav Oskar ja kirjastaja ning raamatukaupmees Jakob Ploompuu olid omavahel tädipojad. Majale tehti hiljem pere suurenedes juurdeehitus.



Ka sellistes väikestes piltlugudes koorub lahti hoopis rohkemat, kuigi seegi kõik on vaid pisku möödunust. On ju kõikide talude, inimeste jm puhul oma jätkuv elutee ja olelus. Vahel lausa olelusvõitlus, sest eks ka majade jm aeg saab sageli otsa või teisel puhul hoopiski jätkub tänu taastamisele edaspidigi ja kauem. Nii et juba seegi, et keegi saab midagi taastada või teisisõnu, uuesti (taas)luua, on jätkuv aja kulg.


Ivi-Els Schneider on leidnud huvitavaid pilte vanemate jäetud fotode hulgast.

Fotol president K.Päts rõdul ilmselt pojalastega. Pildistamise aeg eeldatavalt aastatel 1936-37, sest esimene lapslaps sündis 1933. Ei olegi sellist fotot varem näinud, kõik lossist sellised üldvaated. Foto minu vanemate piltide seast. Teine foto lossi varemetest minu isa, Alfred Aamer (1911-1989) tehtud 1949.a. Isa oli pärit Kiviõli lähedalt.